Nädalase väljasõidu eesmärgiks oli tutvuda mitmete rajatistega, mis on 21. sajandi info- ja autoühiskonna aluskivideks, ning arutada seminarivormis inimese ja maastiku vahekorra muutumist viimase sajandi jooksul. Reisi sihtkohad koondusid peamiselt Šveitsi ühe põhilise transiittee – A2 kiirtee – lähedusse. See kulgeb läbi riigi põhjast lõunasse ning on olnud ajalooliselt tähtsaks kaubandusteeks Põhja-Euroopa ja Itaalia vahel.

 

 

Reis sai alguse Zürichist, kus kohtusime seal kaks põlvkonda vanemate arhitektidega. Nad kirjeldasid, kuidas 1960-ndatel planeeriti kolm põhilist Zürichisse jõudvat kiirteed suunata läbi linnasüdame. Kuna sel ajal ei olnud veel linnast mööduvat ringteed ehitatud, siis Kagu-Šveitsist Saksamaale suunduvad sõidukid pidid plaani järgi hakkama Zürichit läbima peaaegu vanalinna kõrvalt. Protestide tulemusena jäi projekt lõpuni viimata. Nüüd 50 aastat hiljem võib näha, kuidas kiirtee katkeb justkui lõigatult mõni kilomeeter enne kesklinna ning kuidas 2+2-realine tunnel lõpeb ristudes kohaliku tähtsusega teega. Mõne kilomeetri ulatuses kulgeb osa väljaehitatud teest jõe kohal.

 

Edasi sõitsime lõunasse, mägede suunas. Alpide alt läbi kulgev Gotthardi tunnel on Šveitslaste uhkus ja autosõitja hirm: 17 kilomeetrit peaaegu sirget teed, ilma suundadevahelise eraldusribata ja kohati üle 2,5 kilomeetri paksuse kivimassiiviga pea kohal. Tunneli põhjapoolses hädaabikeskuses tutvusime päästerühma kohustustega ning külastasime peatunneliga paralleelset evakuatsioonitunnelit. 1980. aastal valminud Gotthard on maailmas pikkuselt kolmas maanteetunnel. .  

 

Alpidest lõunas jõudsime Tessini – Šveitsi itaaliakeelsesse kantoni (itl. k. Ticino). A2 kiirtee Gotthardi tunneli lõunaportaalist kuni Itaalia piirini ehitati 1960.–1980. aastatel. Selle autostrada kavandamisel osales arhitekt Rino Tami, kes koostas ka tunnelite portaalide ja ventilatsiooniavade disainireeglistiku. Rino Tami projeketeeris ka kiirteäärsed puhkeplatsid, mitmed administratiivhooned ja abiehitised nagu teesoolalao. Tema eesmärgiks oli geomeetrilisi vorme kasutades siduda erinevad hooned ja rajatised visuaalselt tervikuks. Need objektid mõjuvad maastikus autosõitja pilku raamivate skulptuuridena.

 

 

Järgmiseks ekskursiooni fookuspunktiks oli energia. Šveitsis toodetakse seda peamiselt hüdro- ja tuumaelektrijaamades. Soojusenergiat saadakse ka linnade olmeprügist, näiteks Zürichis on kaks taolist põletusjaama.

 

Locarno linna lähedal Paladnegras ja Verzascas külastasime kahte hüdroelektrijaama ja nende turbiiniruume. Verzasca tammilt võivad huvilised kogeda üht maailma kõrgeimat benji-hüpet. Kurioossel kombel kasutatakse öösiti, mil elektritarbimine on väiksem, tuumaelektrijaamade poolt toodetud üle jäävat energiat vee pumpamiseks mägedesse, kust see hiljem voolab jälle hüdroelektrijaama turbiinidest läbi.

 

 

Tingituna oma kesksest asukohast Euroopas on Šveitsi kantonid aastasadu rajanud oma alade kaitseks kindlustuste võrgustikku, mis on põimunud kohaliku topograafiaga. Tessinis külastasime ühte neist, 19. sajandi lõpus ehitatud Fort Airolot. Orukäärus asuvana on sealsed suurtükid suunatud ühelt poolt Itaalia, teiselt poolt Prantsuse võimaliku sissetungi vastu. Kindlus töötab täna muuseumina, kuid samas kõrval asub uus Mario Botta poolt projekteeritud sõjaväebaas.

 

Ajateenistus on kohustuslik kõigile šveitsi noormeestele. Võõrale silmale on üllatav, et nädalavahetuseks koju lubatud sõdur võtab endaga kaasa

1 | 2 Forward >