Vabaduse väljak
Küsivad ja vastavad Andres Alver, Veljo Kaasik ja Tiit Trummal
09.11.2009
Linnaelu muutub. Väljakute tähendus sealhulgas. Kaubanduslikust turuplatsist ja poliitilisest teatrilavast saab tulevikus peamiselt meelelahutusele ja (positiivsetele) emotsioonidele suunatud näitelava. Mis ei tähenda muidugi vanade tähenduste lõplikku kadumist, kuid rõhuasetused ilmselt muutuvad.
Milline roll on väljakutel tänases linnaruumis? Väljak on linnakoes sõlmpunkt, kus ühe(või kahe-)suunaline liikumine asendub oluliselt suurema arvu liikumissuundadega ehk teisiti öeldes – vabadusaste suureneb. Toimub “jõnks” tegevuses ja miks mitte ka mõtlemises. Veelgi huvitavamaks ja isegi intrigeerivaks läheb asi siis, kui tavalist 2D maailma asendab 3D maailm. See kõik on olnud ka oluliseks lähtekohaks Vabaduse väljaku kujundamisel. Kuivõrd on väljak poliitiline ja kui palju arhitektuurne otsus? Kas väljak on üldse arhitektuur meie jaoks tavapärases tähenduses? Küllap on tegemist mõlemapoolsete otsustustega. Kuigi linnaruumiline väljaku projekt oli olemas juba peaaegu 12 aastat, ei aidanud arhitektide tahtest ja soovitustest midagi enne, kui ühel hetkel tekkis reaalne poliitiline tahe. Mis, tõsi küll, oli olemas ka mõnel vahepealsel hetkel, kuid kadus alati mingite poliitiliste “lehmakauplemiste” tõttu. Asja kurbloolisus peitub veel selles, et tavapärane poliitika on olemuselt “ajastutruu” ja mõned tulevikku vaatavad arhitektuursed ideed ei pruugi olla alati hetkepoliitikas arusaadavad. Aitaks kas suur usaldus loojate vastu või kaugelenägeva(te) poliitiku(te) olemasolu. Kuna väljaku ideeks on olla tühjus, on teda raske kirjeldada, haarata või pildistada. Väljakut defineerivad tema piirid, tema servad – õieti see koht, kus ta tavapärase linnaga kokku puutub. Lihtsat majadevahelist väljakut kirjeldavadki ju teda ümbritsevad hooned või kiirtena kokkujooksvad vaated. Vabaduse väljakul – kontekstist tulenevalt aste keerulisemal süsteemil – pole enam väga selgeid piire, nad on hajusad. Et ruum oleks tajutav, on servi siiski markeeritud erinevate arhitektuursete elementidega – kõrged lambipostid, värviline klaassein, massiivsed piirded… Kuid nad on poolenisti transparentsed, võimaldades üheaegselt viibimist mitmes erinevas ruumis. Mis koht see Vabaduse väljak õieti on? Keskaja pärandina on Tallinn müüriga piiratud kindluslinn. Sarnaselt Visbyle on ehitusmaterjaliks olnud baas. Aga erinevalt Visbyst, mis oli ja jäi provintsilinn-muuseumiks, sai Tallinnast 20. sajandi algul tsaari-Venemaa tööstuslinn ning edasi Eesti Vabariigi pealinn. Linn paisus ning tungis kõige soodsamates ilmakaartes müüridest välja – seda linnamüüri ning eelkindlustuse osalise lammutamise hinnaga – ja rajas asemele moodsa hoonestuse (nagu EEKS-Maja, Urla maja). Ingeri bastioni ette oli tekkinud turuplats-väljak. Tähtis on, et säilinud bastionid koos oma eelvööndiga moodustasid siiski linnasisese urbaanse megastruktuuri, nähtuse, mis on nüüdseks valminud Vabaduse platsi olemust tugevasti mõjutanud. Kuivõrd on tegemist ajaloolise kohaga – ehk oleks parem olnud ta rahule jätta? Jah, kuid see oleks tähendanud väga ebameeldivate asjaoludega leppimist. Näiteks oleks Vabaduse väljak jäänudki autoparklaks. Või kui autode parkimine oleks lihtsalt ära keelatud, oleks tulnud arvestada, et vanalinn ei oleks saanud toidet teda külastavate linlaste, teiste eestimaalaste, autoga saabunud turistide näol. Seda me ka ei tahaks – suviste kruiisituristide hordid ei ole tõelised vanalinna elavdajad. Vabaduse väljaku saneerimiseks on korraldatud mitmeid arhitektuurivõistlusi, kuid milline oli nüüdseks realiseeritud tulemuseni viinud 1998. aasta võistluse kontseptsioon? Algse, 1998. aasta võistlustöö puhul oli
| 
