Eesti Maaülikooli spordihoone Tartus

Tuuli Köller

09.11.2009

Kui pisut pikemaks veninud suvevaheajalt naasnud (spordihuvilised) tudengid Tartusse jõudsid, oli Eesti Maaülikooli uus spordihoone juba avatud – läbipaistva fassaadi taga lendlesid pallid, hüplesid aeroobikatüdrukud, maadeldi, tõsteti kange, kohtuti avaras fuajees, kulgeti treppidel.

See septembris koos uue õppeaasta algusega ametlikult avatud spordihoone on toonud kaasa mitmeski mõttes olulisi muutusi – ja seda mitte ainult hoonega otseselt ja igapäevaselt seotutele.

Eesti Maaülikool sai lõpuks spordiklubi rohkem kui viiekümne aastase tegevuse järel päris oma ning päris esimese spordihoone. Eelmine, Pepleri ja Kuperjanovi tänava nurgal asunud hoone toimis ülikooli võimlana küll pikkade aastate jooksul, kuid seda pigem ajutiselt ning ajaloo keeruliste käikude tulemusena. Uus spordihoone täidab kindlasti oma põhiülesannet – olles projekteeritud ning ehitatud spetsiaalselt tipptasemel spordiga tegelemiseks, pakub hoone selleks igati kaasaegseid võimalusi ning varasemaga võrreldes korralikku keskkonda. Lisaks on hoone teadliku asukohavaliku ning ümbritseva ruumiga õnnestunult suhtleva arhitektuurikeele kombinatsioonis võtnud enda kanda ka maaülikooli õppehoonete ja ühiselamute ühtseks kompleksiks sidumise rolli. Asudes linna sissesõidul vasakut kätt maaülikooli Metsamaja ning peahoone vahel ning teisele poole teed jääva Tehnikamaja vastas, toimib spordihoone omamoodi erinevate hoonetevaheliste liikumiste sõlmena. Ta seob elavama tudengite liikumise abil ka pisut eemal asuvad Zoomeedikumi ning laborid ülikooli ülejäänud hoonetega. Ühiselamute vahetu lähedus ning jalakäija- ja jalgrattasõbralik maastikuplaneering meelitavad teisel pool teed kulgema ning aega veetma ehk ka neid, kellel sinna muidu otseselt asja polekski. Kes teab, ehk satub sedasi spordiga tegelema ka seni üsna spordikaugeid tudengeid – suurepärased võimalused, mis ise igal hetkel silma jäävad, on selleks ju loodud.

Tartu kui linna jaoks tähendab maaülikooli uus spordihoone ka uut kirikut, õigemini saab linn lihtsalt mõnda aega kadunud kiriku tagasi. Pepleri tn. 1 kinnistust on vastav osa juba tagastatud Maarja kogudusele, kes kavatseb hoone ennistada Maarja kirikuks. Nii on Maarja kirik Tartus juba teine kirik, mille ruumides olude sunnil vahepeal vaimu harimise asemel keha on turgutatud. Tõsi, nüüdseks samuti kogudusele tagastatud Pauluse kirikus küll ei põrgatatud palli, vaid talletati mälestusi Eesti spordi loost (hoones asus pikka aega Eesti Spordimuuseum).

Lihtsalt möödujaile on spordihoone aga omamoodi visuaalseks maamärgiks, mis on ühtmoodi nauditav ning vaadeldav ja eemalt sisseelatav nii päeval kui õhtuhämaruses. Lisaks juba kirjeldatud ruumilisele sidususele loob hoone ka visuaalse sidususe – tühi koht pole enam tühi, läbi hoone manifesteerib maaülikool möödujale jõuliselt oma olemas- ja kohalolu. Seda lisaks Tornile (ühiselamu), mis on maaülikooli märgina niigi tuntud, kuid mis oma funktsioonilt ei viita otseselt ülikooli enda kohalolule. Võib ju aimata, et mõnes lähikonna madalatest hoonetest toimub õppetöö, kuid senini polnud see kuigi selgelt märgatav. Uus spordihoone seevastu on vägagi nähtav, tuues siis kas otseselt või kaudselt esile ka enda kõrval asuvad ülejäänud ülikooli hooned. 

Ruumist, arhitektuurist, maastikust

Õhulisus, mängulisus, kergus, sulavus ning sulandumine oleksid märksõnad, millega arhitektid ise kirjeldavad oma loomingut. Ja tulemuseks on vorm, mis toetab sisu.
Hoone plaaniline ülesehitus, seda