Ta on valinud teema „Edge – Paracentric architecture“, mis paneb ta sisemiselt keema. Ta neab avakõnes maapõhja lääneliku tarbimiskultuuri, mis suleb silmad tegelikkuse ees: „Paradoksaalsel kombel sunnitakse meid jõuliselt unustama reaalsust, et saaksime täielikult pühendada end selle küllusliku fassaadi nautimisele, mille me oleme enda ümber loonud. Seda fassaadi me pidevalt projekteerimegi. Ometi vajatakse meie tööd väljaspool metropolide pealavasid. Vaid vähesed arhitektid meie hulgast julgevad nihutada eriala piire ja eirata turujõudude diktaati – nad on teerajajad.“ Soomest ära, peaaegu maailma lõppu, kaugele Põhja-Norrasse elama asunud Sami Rintala on Jyväskylässe esinema kutsunud kirju arhitektideseltskonna, kellest ükski – kui soomlaste endi vanameister Juhani Pallasmaa välja arvata – pole kuulus nimi. Veelgi enam, vaid vähesed neist on Euroopast. Mõni nõiub, mõni naerutab rahvast, mõni räägib ainult rahast. Samas räägivad kõik kogukonnakesksest ja kaasavast arhitektuurist. Eksootika ja siirus on pikkade traditsioonidega sümpoosiumile toonud üle 600 kuulaja, seda on rohkem kui eales varem. „Me vajame lootust“, ei häbene Rintala olla pateetiline.

 

 

Globaalajastu kirjeldamise üks mentoreid, Manuel Castells on rääkinud üleilmastumise protsessi äärmisest hakitusest ja selektiivsusest – ehkki ta ulatub kõikjale, ei sisalda ta ometi kogu maailma. Mõned majanduse või kultuuri segmendid jõuavad igale poole, teised – mida ei väärtustata – on sõna otseses mõttes võrgust välja lülitatud. Nii oleme me muidugi teadlikud Aasia suurlinnade slummidest, Aafrika traditsioonilistest ehitusviisidest, India sotsiaalsetest probleemidest jne. Globaalne arhitektuurimeedia armastab juba ammu meile ette sööta sealseid linnamaastikke ja sotsiaalset keskkonda, loodud on imagoloogiline pilt tihedusest ja vaesusest, eurooplase jaoks ootamatutest vastuoludest ja esteetikast. Alles see oli, kui Veneetsia arhitektuuribiennaalil lõi laineid Belgia sotsiaalteaduslik fotoprojekt „Kinshasa, kujuteldav linn“,[1] mis Kongo pealinna lõputute füüsiliste maastike pildistuste taustal uuris tegelikult selle füüsise tagust, aafrikapärast kehalist ja kujuteldavat maailma. Linnakeskkonna organiseerimist keha ja liikumise, mitte valgustatud ratsionaalsuse ümber. Küsiti, kas saab olla linna ilma arhitektuurita? Ehk on urbaansus immateriaalne? Teistsuguse, uuriva ja analüütilise positsiooni võttis näiteks Rem Koolhaasi ja tema Harvardi arhitektuuritudengite Lagose projekt, kus paadunud urbanistidena hinnati kriitiliselt Nigeeria hiigellinnas toimivaid süsteeme ning loodeti sealsest anarhiast midagi kasulikku ka äärmiselt reglementeeritud lääne linnade jaoks välja filtreerida. „Lagos oma improvisatsioonilises urbanismis pole linn teel modernismile, vaid tegu on näitega linnast, mis asub globaliseeruva modernsuse esirinnas“, ennustab suur K. Analoogseid näiteid nn. kolmandas maailmas rakendatavast  „läänelikust vaatepunktist“ uuemast arhitektuuripraktikas- ja meedias võiks ilmselt tuua sadu, globaalajastu kombel keskenduvad nad teatud valitud „sarnasuste“ kaardistamisele, analüüsimisele ja esile toomisele, jättes ebahuvitavamad tähelepanuta.

Castellsi sõnum kaasaegsest nn. voogude ruumist, mis globaalses maailmas on asunud tavapäraste, konkreetse geograafilise kohaga seotud võimukeskuste asemele, tähendabki protsesside üleilmset üheaegsust, kus inimese kogemuslik tasand lahutatakse territoriaalsest või kohaspetsiifilisest

1 | 2 | 3 | 4 Forward >